23rd of July 2011 @ sakala
"tegijad festivali eelviimasel päeval..."

Andrew MORRISH | Alexis STEEVES | Satu PALOKANGAS | Quintus MASIUS

Mis on esimene asi, mis turgatab pähe, kui ma ütlen NoTaFe?

Andrew: Ma olen rääkinud paljudele inimestele, et Eestis on üks väike linnake umbes 10 000 elanikuga, kellel on juba pea kakskümmend aastat oma tantsufestival. See on suur saavutus ja tugev märk kunsti rolli olulisusest ühiskonnas. See festival on tugev sümbol Eesti kaasaegse kultuuri ruumis. Ma austan väga NoTaFe missiooni ja kuidas ta suudab seda ellu viia. Mida NoTaFe väga väikeste ressurssidega teeb, on imeline. Austraalias on üksnes kaks tantsufestivali, kumbki vaid neli aastat vana.

Alexis: Mulle tuleb esimesena meelde einestamine Rohelise Maja Kohvikus. Kahtlemata ei ole oivaline kohv kogemise seisukohalt number üks, kuid esimene, mis  pähe sähvatab küll. Teiseks toob NoTaFe mälestuse soojast Eesti suvenädalast huvitavate tantsutundidega mõnusate intelligentse inimeste seltskonnas.

Satu: Esimene asi, mis selle festivaliga seostub on kodutunne. Tulen festivalinädalaks justkui oma teise koju, mille me üheskoos festivalinädalaga loome. Kui Eve palus mul soovitada festivalile õpetajaid, mõtlesin, kellega ma tahaksin oma kodu jagada. Teine väga eriline väärtus, mida NoTaFe kiirgab, on tunne, et olen siin hoitud. See ei ole festivalidel sugugi igapäevane nähtus, et keegi hoolib ja kontrollib, et sinuga kõik hästi on. Tean, kui töömahukas ürituse organiseerimine on ja seda enam on tõeliselt puudutav, et selles masinavärgis säilivad inimlikud väärtused. See on kindlasti üks neist niitidest, mis mind ikka ja jälle Viljandisse tagasi tõmbab. NoTaFe on tõesti mu lemmik tantsufestival.

Quintus: Esimesed väärtused, mis NoTaFele mõeldes välja tooksin, on võrdsus ja avatus. Ma ei ole kunagi varem kogenud, et festivali tiim, õpetajad, esinejad ja töötubades osalejad suhtlevad võrdsel tasandil ja kõigiga on niivõrd lihtne kontakti saada. Olen tegelikult meediakunstnik, kuid sellele vaatamata ei ole siin olnud probleem suhelda inimestega, kes õpetavad tantsu või loovad tantsuetendusi, niisamuti kui nendega, kes alles tantsu õpivad või hoopis muud ala praktiseerivad.

Te oled käinud paljudel festivalidel üle maailma.
Mida olulist olete NoTaFelt kaasa saanud?

Andrew: Tantsufestivalid on kolme tüüpi: festivalid organiseerijatele; festivalid õpetajatele ja esinejatele ning festivalid pakutud tegevustes osalejatele. Euroopa tantsufestivalid muutuvad õpetajatele ja kunstnikele üha igavamaks, olles vaid järjekordne tööots. Oled õpetaja või etendajana küll festivalil kohal, kuid ei saa sellest tõeliselt osa - teed oma tunnid või etenduse ära ja lähed minema. NoTaFe on aga samavõrd õpetajate ja artistide kui tundides osalevate ja etendusi vaatavate inimeste festival. Siin on võimalus suhelda teiste kunstnikega, näha nende töid ning veeta meeldivalt aega.

Lisaks ei oleks ma NoTaFeta arvatavasti kunagi avastanud sellist fantastilist linnakest nagu Viljandi, vaevalt et ma üldse Eestisse sattunud oleksin, nii et ka siinne paik on suur kingitus.

Alexis: Noore tantsu Festivali teeb eriliseks kogukonna tunne. See on kvaliteet, mida ma teistel festivalidel ei ole leidnud. NoTaFe on siinsest paigast ja kogukonnast loomulikult välja kasvanud ning on sel viisil keskkonnaga hästi integreeritud. Ehkki siin veedetud aeg on intensiivne ja õpetus kõrgel tasemel, mis samuti on oluline, sest festivalidel käimise üks eesmärk on kindlasti palju töötada, õppida ja areneda, on siinne õhkkond pingevaba. Nii Viljandi ise kui näiteks Huvikooli köögis pakutud traditsiooniline lõunasupp loovad soodsa pinnase inimestega suhtlemiseks. Paljud Eesti tantsuinimesed ei mõista tegelikult selle festivali tähendust, adumata, et NoTaFe on võimalus nädal aega intensiivselt õppida ja end täiendada.

Satu: Festival on koht oma teadmiste ja oskuste süvendamiseks. Sel aastal näiteks osalesin Andrew improvisatsiooni õpitoas, kus see, mida õpetaja jagas, sai kokku mu enda teadmistega ning mul oli võimalus nendega mängida uues kontekstis ja teiste inimestega, nii õpitoas kui väljaspool. See protsess on nagu tee valmistamine -  paned teekoti vette ning saad võlutult jälgida, kuidas maitsed järk-järgult hakkavad välja tulema ja tugevnema. Ühtpidi on see uuenemise protsess, teistpidi aga äratundmine. Vahel avastan olulisi mõtteid, mida ise unustanud olen.

Quintus: Ma osalesin Peter Stameri teksti ja liikumise õpitoas ja Marina Konovalova  tantsutehnika tundides ning minu jaoks oli see tõeliselt silmiavav kogemus. Õppisin, kuidas suhestuda teiste kehadega ja suhelda inimestega ilma sõnadeta. See oli justkui täiesti uue keele õppimine. Minu tunnetuslik intelligentsus astus suure sammu edasi.

Ma olen tegelenud poksimisega, kus kehakogemus on hoopis teistsugune ja allub erinevatele reeglitele. Alguses olid tantsutunnis väga raske, sest kui poksis mind keegi puudutab, tähendab see rünnakut, millest tuleb hoiduda. Poksis tuleb puudutusele vastata löögiga, kuid tantsutunnis rajab füüsiline kontakt inimeste vahel usaldust ja positiivset energiat. Siin kogetu annab poksimisele hoopis uue tähenduse. Saab põnev olema, kuidas kõik uus minu ellu ja loomingusse integreerub. See kogemus on suur kingitus, mille NoTaFe on mulle andnud.

Nüüd küsimus, mis on ehk pisut irriteeriv.
Miks tants, miks just see tegevusala?

Andrew: See on küsimus, mida inimesed endalt päris palju küsivad ja kui siis vastust ei leita, on tegemist vist eetilise probleemiga. Ühed vastused kestavad kakskümmend aastat, teised vaid neli päeva, kuid arusaamine oma tegevusest peaks olemas olema.

Ma hakkasin tantsuga tegelema 28 aastaselt, kuid enamus tantsustiile ei sobi 28aastasele mehele, kes ei ole varem tantsinud ning kelle keha tantsuliikumistele eriliselt andekas ei ole. Käisin erinevates tantsu tundides, kuid mu kehal oli seal valus; mul paluti jätta meelde asju, mis mulle meelde ei jäänud. Ometi olin ma väga huvitatud oma kehast ja selle liikumisest. Siis leidsin improvisatsiooni, stiili, mis pakkus mulle kohta sellisena, nagu ma olin, andis võimaluse liikumiskunstiga tegeleda ja nii füüsiliselt kui vaimselt kasvada. Improvisatsioon andis mulle tantsumaailmas kodu ja mitte üksnes amatöörina tantsukunsti äärealadel, vaid täisväärtusliku professionaalse tantsukunstnikuna.

Nüüd tegele ma improvisatsiooniga aga juba selle pärast, et olen selles hea. Teistes tantsustiilides olen tegelikult täiesti saamatu. Mul ei ole tantsutehnikat ja liikumisjadad ei jää mulle hästi meelde.

Teine põhjus, mis improvisatsiooni juures hoiab, on, et see kunst sobib kokku mu annetega ja võimaldab neid edendada. Improvisatsioon on vastavuses sellega, kuidas mu aju opereerib – ma suudan mõtelda väga kiiresti, kuid samal ajal ei ole väga kiire teatud kehalisi aspekte puudutavate toimingutega. Nii pakub etendamisel mulle suurt huvi just mõtlemise koostöö kehalise tegevusega. Improvisatsiooni väljal saan ka isiksusena pidevalt kasvada. Olen väga uhke fakti üle, et peale 30 tegevusaastat tunnen end endiselt jõuliselt arenemas.

Kolmas põhjus, mis improvisatsiooni suunal edasi tegutsema ärgitab, on teatav missioonitunne nende ees, kes tulevad peale mind. Mulle meeldib vaadata elu kui teatud inimeste järjekorda. Vanemaks saades puutun üha rohkem kokku sellega, et inimesed minu ümber surevad. Mõnda neist ma tean, mõnda mitte, kuid mingis mõttes on kõik need inimesed olnud minu õpetajad, minu mentorid ja eeskujud. Kui need inimesed lähevad, siis tajun, et nüüd on minu kord olla õpetaja ja mentor. Vanemaks saades tuleb ka teadmine, et teha oma kunsti parimal viisil, ei ole vaid minu huvides, vaid ka selle kunsti arengu hüvanguks. See taipamine on väga põnev. Just viimasel ajal olen adunud, et mind teavad paljud inimesed ja see on vastustus. Inimesed võivad leida minu tööst inspiratsiooni või olla sellele vastu, kuid minu tegevus mõjutab neid – üht motiveerib, teist aitab sellele vastu olles avastada, mis neile meeldib.

On väga oluline, et  kogemusega tantsukunstnikud jätkaksid tantsumaailmas tegutsemist. Kui tantsukunst kasutab ja väärtustab inimeses üksnes nooruse ande, jääb ka ta ise alatiseks noorukiikka. Et jõuda küpsuseni, vajab ta tantsijaid ja koreograafe, kes jätkavad oma tegevust ka siis, kui nad jõuavad isiksusena küpsuseni. Ja seda mitte üksnes küpsete koreograafide näol, kes loovad noortele kehadele või sunnivad küpseid kehi sooritama nooruslikke trikke… Minu huvi ja nägemus tantsukunsti arengust on keha loomuliku arengu aktsepteerimine ja mõistmine, et küpsel keha on omad väärtused. Ma tahaksin luua kuuekümneaastasele kehale, mitte kehale, mis püüab näidata, et kuuekümneselt on see endiselt sama hea kui kahekümneneljaselt või neljakümneselt. Ma tahan uurida, milline kuuekümneaastase inimese tants välja näeb. Sellised muutused võtavad aega, sest peame ootama, kuni praegu tegutsevad tantsukunstnikud saavad vanemaks, kuid ootan põnevusega, mis järgmise kahekümne aasta jooksul sünnib.

Alexis: Kui ma leiaksin teise viisi olla õnnelik ja terve, siis ma kahtlemata tegeleksin millegi muuga. Pidev treenimine ja etendustegevus ei ole sugugi lihtsad, kuid ma ei tunne, et oleks midagi paremat, vähemalt minu jaoks.

Teiseks motivaatoriks on, et mulle meeldib vaadata inimesi liikumas ja liigutamas oma keha uuel viisil. See on meie ühiskonna tõsine puudujääk, et üldises õpetuses puudub kehaline tegevus. Liikumine ja kas või õrn huvi selle vastu on väga olulised kõigi inimeste jaoks.

Satu: Minu arvates on liikumine kõige elava alus. Liikumine on kõikjal. Kas või meie praeguses vestluses, väga palju sünnib läbi kehalise väljenduse. Loomulikult kuulame me ka üksteise kõnet, kuid kuidas me kuulame, kuidas me midagi ütleme, kuidas me end ümbritsevate inimestega arvestame… Mõistes liikumist ja kuidas liikuda, mõistan paremini ka seda, kuidas teistega suhelda. Mulle meeldib metafoor elu nagu tants. Kõlab ehk glišeelikult, kuid mulle meeldib vaadata elu kui tantsu erinevate elementide ja inimeste vahel.

Teine põhjus tantsuga tegeleda on, et tants on huvitav ja võimaldab pidevalt uurida, uurida ja tundma õppida mind ümbritseva elu fenomeni. Elamine on pidev edenemine ja uue otsimine, ilma milleta ei ole eksisteerimisel ju üldse mõtet.

Quintus: Ehkki õppisin esimesena õigusteadust, olen kunsti alati armastanud. See on mu suur kirg. Meediakunstis meeldib mulle see tohutu avatus, mis annab suure mängumaa. Kunstis, eriti kaasaegses kunstis kehtestab iga kunstnik omad reeglid – võid luua mida iganes.  Olen õppinud ka filosoofiat ja käinud kirjanduse kursustel, kuid neis valdkondades on oma reeglid, oma piirid, millest väljapool ei nimetata su tegevust enam õiguseks, filosoofiaks või kirjanduseks. Meediakunstialal on aga täielik vabadus.

Mis on kõige olulisemad väärtused,
mis tantsutegevus on Sulle kui indiviidile andnud ja õpetanud?

Andrew: Seda on väga väga palju. Improvisatsioon on muutnud viisi, kuidas ma inimeseks olemist  mõistan. Olen jõudnud adumiseni, et kogu inimeksistentsi aluseks on tunnetus. Keha on justkui erinevate tunnetuste kotike. Tunnetus on ainuke viis, kuidas me maailmast mistahes informatsiooni saame. Seejärel aju mängib nende tunnetustega ja loob mõtted, ideed ja skeemid. Väikesed beebid ei mõtle. Nad tunnetavad ja märkavad, kuid ei mõtle. Teatud arengustaadiumis võtab mõttetöö aga võimust ja tekib arvamine, nagu oleks see kõige tähtsam. Enam ei märgata, kui fantastiline on dialoog tunnetuse ja mõttetöö vahel. Kui ma olin kakskümmend neli, siis pidasin keha vajalikuks vaid kui aju kandvat elementi. Enam ma nii ei mõtle. Tänaseks on mu keha oluline osa sellest, kes ma olen.

Teine ilus idee nii oma tegevuse kui olemise kujundamiseks on jätkusuutlikkus. Püüan teha oma asju nii, et see ei võtaks enam energiat, kui vastu annab.  Näiteks nafta tarbimine ei ole jätkusuutlik, kuna me üksnes tarbime naftat, juurde seda ei tooda ning varem või hiljem saab nafta otsa. Tuule kasutamine on palju jätkusuutlikum – kasutades tuult ei võta me midagi ära. Jätkusuutlikkuse idee jookseb kogu aeg mu mõtetes, olgu tegemist keha, raha, atmosfääriga, mida oma asju tehes loon või suhtumisega, millega töötan. Positiivne emotsioon on osa sellest mõtteviisist. Tegutsen oma tööd nautides ja loon nii palju kui võimalik seda, mida vajatakse, mis on kasulik ja oluline. Püüan olla osa laiemast plaanist ja ennast panustada, mitte üksnes saada, võtta, küüned enda poole krabada. Oleme osa millestki, mis on suurem, kui meie ise. Me elame jagatud maailmas ja kui me üksteisega ei jaga, lõhub see kogukonna. Inimesed koguvad raha, koguvad asju, kuid siis peavad hakkama oma vara kaitsma, raisatut asjatut energiat. Ma tõesti ei taha elada maailmas, kus inimeste mentaliteet on üksnes ma võtan, ma võtan, ma võtan!

Kunstnikuna on jätkusuutlikkuse idee ka puht praktiliselt väga oluline. Kui mu töö ei ole tasustatud, ei ole see jätkusuutlik. Päev läbi nälgimine ei tundu sugugi huvipakkuv. Raha on samuti osa jätkusuutlikkuse praktiseerimisest, kuid seda tuleb suuta lihtsalt ja õiglaselt teha, nii et inimesed oma panuse vääriliselt hüvede osaliseks saavad.  Oma tegemisi tuleb teha õige energiaga. Hämmastav, kui palju niiviisi võimalikuks saab!

Alexis: Tants on alatasa väljakutseid pakkuv kunstivorm. Kõik väljakutsed on mind kasvatanud ja tõuganud edasi, olemaks kannatlikum, tugevam ja saamaks selgemalt aru, mis minu jaoks tõeliselt tähtis on. Holistlikus tähenduses on liikumiskunst väga oluline praktika. Teiseks on tants andnud võimaluse inimestega koos liikuda ja suhelda. See on teatav kogukonda kuulumise viis, justkui stabiilne suhe palude erinevate inimestega, mille taust ei ole niivõrd personaalne kui kunstiline või hariduslik.

Satu: Ma arvan, et põhjus, miks kunstiga tegeleda, on teha seda mitte üksnes laval, vaid eeskätt oma elus. Lava on vaid koht, kus väärtuseid ja põhimõtteid katsetada, et need siis oma ellu kaasa võtta ja rakendada, olles ema, abikaasa või sõber, olles inimene.

Quintus: kunsti poole pöördumine oli minu jaoks omamoodi ärkamine. Samaaegselt õigusteadusega, läbisin ka filosoofia kursust, mis mulle väga meeldis. Järk-järgult vajusin sellesse maailma sügavamale ja sügavamale ja ühel hetkel märkasin, et suutsin üksnes spetsialistidega võrdväärsel tasandil suhelda. Õigusteadusega on sama moodi – ajad spetsialistidega asjalikku juttu ja siis püüad end klientidele, tavalistele inimestele, selgeks teha. Läbi kunsti on aga alati võimalik teiste inimestega suhelda. Isegi kui inimesed peavad Su kunsti nõmedaks, on see siiski suhtlemine.